Piljard, kirbuturg ja suve viimane päev

Teie lemmik suvesangarid on taas eetris! Me oleme võimsad! me oleme vallatud ja me mängime piljardit. Seekord on Liisiga asendunud Elo.

Pärast kahte piljardi matši olen suutnud välja selgitada, et piljard on üpris nõme mäng ja rohkem me ei mänginud.

 

Otsustasime minna kirbuturule, mis meie suureks üllatuseks maksis terve euro! Elo, Kristofer ja Kristi läksid kirbuturule. Mina ja Kadri läksime koju.

Markus

30.08.2014

Suve viimased päevad.

Teie lemmik suvesangarid on taas tagasi! Me oleme võimsad! Me oleme vallatud! ja me oleme peatamatud.

 Mõni arvas, et peaks veel ühe korra enne õppeaasta algust kokku saama. Facebookis oli päris suur dilemma ka ning parema plaani puudumise tõttu, otsustasime minna võrkpalli mängima. Minu arust oli see nunnu, sest olime tihti seal kokku saanud ja kokkutulekuks harjutanud. Nüüd oli see kõik seljataga ja saime niisama seal kokku, sest olime head sõbrad.

Video mängust: https://www.youtube.com/watch?v=k8FOqa29iZc&feature=youtu.be

Ridades oli Mina! Kadri! Kristi! Liis ja läst but not leäst Kristofer!!! Mingi hetk pidi Kadri ka ära minema ja siis jäi meid ainult neli. Otsustati minna oksekarusellile. Mina sellist sorti adrenaliini ei otsinud ja vaatasin tribüünilt kuidas Kristofer teeb suure hoo ja tüdrukud pea aegu välja kukuvad.

Pärast seda oksele ajavat kogemust, moodustusid iseenesest 2 paari, ja me rääkisime juttu. Hiljem rääkisime veel veidi juttu, aga 20 meetrit vasakul pool.

Liis pidi kohtingule, tähendab kohtama minema ja me kõik otsustasime koju minna.

Markus
29.08.2014

Kokkutuleku meeleolud

12.08          

Ma seisan baltijaamas, platform viie ees, üksi. Teised olid läinud pagasit auto peale panema ja Jürgen oli niisama ära kadunud. Nad on kaua juba ära olnud. Ümberringne rõõmustamine vanu sõpru nähes, on mind kadedaks teinud ja soovin, et oleks keegi kellega rääkida. Kas või see Postimehe kaameramees.

Viimastel päevadel, nagu pühendund fänn teab, oleme kõvasti tööd teinud ja pummeldanud. Laul sai välja mõeldud, aga Claus, kes mängis kitarri ja oli asendamatu osa selles loos, on puudu. Kui 

teised tagasi on tulnud, proovime teda kätte saada, kuid nagu helistaks taevasse. Kell on piisavalt palju ja kogu malevaseltskond koguneb rongi, mis viib meid kuhugi Rapla kanti. 

Me lootsime, et Claus kargab kuskilt võsa vahelt välja nagu talle omapärane on, kuid seda ei juhtunud. Me hakkasime rongi poole sammuma. Mõni atraktiivsem meist andis teepeal intervjuu ka.

Ma astusin rongi ja esimene asi mis ma märkasin oli see, et istekohti ei olnud. Kui kõik oleksid istunud istmevõrra või kahe paremale, oleksime vabalt ära mahtunud. Eestlased nagu me oleme, ei istunud me ka kellegi kõrvale, vaid istusime ukse ette maha. Sõit venis pikale, kuna vahepeal tuli rongil ratas alt ära, õnneks sai see parandatud ja jõudsime viga saamata Rapla lähedal olevasse asulasse. Sealt sõitsime ettetellitud bussiga Toosikannu puhkekeskusesse, kus pärast pagasikontrolli, panime telgid püsti.

Sellele järgnes söömine, pärast mida oli laulukonkurss. See mille jaoks me olime Laulasmaal kokku saanud, aga Clausi ikka ei olnud. Õnneks olime vahepeal Clausi kätte saanud ja ta ütles, et kõik on korras, pidi lihtsalt vanaemaga Lasnamäelt liha ostma. Seda oli ta 2 tundi tagasi tegemas ja lavale minekuni oli vaid tund. See hirmuäratav lugu lõppes küll hästi. Claus jõudis 15 minutit enne lavale minekut kohale ja me tegime selle asja ära. No sweat on forehead.

 Mõni laul oli ka huvitav, tore või hea, aga lõpuks said kõige rohkem punkte ikka need, kellel oli hea laulja. See seisnes selles, et üks laulab kogu laulu ära ja teised laulavad tausta, või liigutavad refrääni ajal suud.

Pärast laulukaruselli mängisime lipumängu, kus üks tiim pidi ära tooma vastaste lipu, samal ajal mitte laskma vastastel nende lippu üle piiri viia. Lippudeks olid särgid ja ju oli mõnel naisterahval seda särki väga tarvis, et pool malevat selle pärast ringi jookseb. Peab ju naabrist parem olema.

Päev veeres ja õhtu jõudis. Koos õhtuga jõudsid ka Kukerpillid, kes laulusid just neid samu laule, mida minu isa purjus peaga laulab. Mulle tundus, et kõigile läks nende esinemine peale.

Kui Kukerpillid olid tund aega lava nautinud, pidid nad lahkuma. Nende asemele tuli DJ ja läks tantsuks pihta. Mängiti kõiki häid laule nagu Ke$ha feat. pitbull- Timber ja paljud teised, aga kuna mina ei ole väga kursis popmuusikaga, siis ma nende halbade laulude nimesid ei tea. Jumal tänatud. Kogu see reiv kestis poole neljani.

 Mina sellest trampimisest osa ei tahtnud võtta ja ma läksin hoopis pingi peale istuma, mis oli umbes 100 meetri kaugusel sellest. Alguses oli mul üldse plaanis minna sellest mürast nii kaugele, kui võimalik ja tähti vaadata, kuid märkasin üht keha pingil istumas. Lähenedes sain aru, et see on mingi tüdruk ja me hakkasime juttu rääkima. Päris lahe oli rääkida inimesega, kelle nime sa ei tundnud, kelle nägu sa pimeduses vaevu nägid. Hoopis teistest teemadest sai rääkida. Kuid siis nagu välk selgest taevast tuli kes$a koeraga ja ta PIDI selle laulu järgi tantsima, minu hädised naljad ei suutnud teda peatada ning ta lahkus. Mina läksin ka. Kuid Nicki Minaji ei suutnud ma taluda ja läksin tagasi sellele pingile istuma. Taas lootsin näha tähti. Selle asemel leidsin sealt laiba. Lähenedes sain aru, et see on hoopis Henri. Tema tüdruk oli näinud teda teist naist kallistamas ja oli, Henri jutu järgi, valesti asjast aru saanud ning Henri otsustas minna pingile närve puhkama siia. Me puhusime ka juttu. Detailidesse ma ei lasku.

13.08

Mina ei mäleta mis kell äratus oli, aga ärgatud sai. Pärast hommikusööki kutsuti meid võrguplatsile. 

Mina, Kristo, Claus/Andre, Kadri, Nastja ja Viki võtsime siis kohad sisse. Mängisime kaks mängu, millest mõlemad me väga väärikalt kaotasime. Sellele järgnes paus, pärast mida me võitsime mänglevalt ühe mängu. Kolmandas mängus otsustas Kristi, et tema tahab ka mängida ja me vahetasime ta Nastja vastu sisse. Neljanda mängu kaotasime.

 Mingi hetk toimus köievedu ka, aga ma ei tea kuidas meil seal läks. Küsige Kadrilt, Kristolt, Andrelt/Kristoferilt, Clausilt, Kerttult või Kreetelt. Nemad vastutasid. 

Kui kõik mängud mängitud sai otsustasime, et peaks talendišou välja mõtlema. Seda tehes tuli välja, et meil on veel üks õnnetu tiim, millelt unistused võrguplatsil ära võtta. 

Võit taskus tegime talendišou selgeks. Selleks ei olnud üldse palju aega, kohe kui selge, läksime lavale. Juhuks kui sind seal polnud, seisnes see selles, et Kristofer sõidab rattaga (varustatud Kalmus ja tütarde poolt) läbi paberist traktori, mis oli ka varustatud Kalmus ja tütarde kompanii poolt. Pärast seda, sõime me lava ees vahvlit, millele järgnes mingi tantsunumber Kristo, Viki, Kreete ja Kerttu poolt. Pärast seda või selle ajal, pritsime me rahvast veega. Nende asjade vahel ütlesime 3 positiivset asja. 

 Kristi prooviks teile selgeks teha, kui seotud see meie malevaga oli, aga tegelt ei olnud. Selles šous polnud midagi raha ja maasikatega pistmist. Teised tegid ka talendišoud, aga te ei loeks seda blogi, kui teid huvitaks, kuidas teistel läks.

Seekord oli Kukerpillide asemel, meile esinema tulnud folk rock bänd Nikins Suns. Kuna see oli minu esimene laivi kogemus (kukerpillid välja arvata) oli see suht lahe. Pärast kodus nende plaati kuulates, polnud see sugugi nii hea kui laval. Nemad, inspireeritud meist, pritsisid ka publikut veega.

Pärast nende tunniajast etteastet, tuli ke$ha ja kehv muusika inc. kohale ja, mingitest aukudest, roomasid kõik  ülejäänud inimesed välja. Nikns sunsi kontserdi ajal oli neid poole vähem, kui selle popmuusika seansi ajal, mis kestis viieni. Seekord ei oodanud keegi mind pingil. Ma proovisin  tähti vaadata, aga päris külm oli, magama ei tahtnud ka veel minna ja siis selgus, et pidin tegema ainsat, mida veel teha andis... Tantsima!

14.08

Viimane päev! Pärast hommikusööki lasti meil veel veidi võrkpalli mängida. Päris tublisti mängisime, saime finaali, kus napilt kaotasime.

Köieveo finaal oli ka tol päeval, kuid sellest me osa ei võtnud. Muu päev kulus autasustamisele. Me saime lipu eest diplomi. Päris hea lipp oli. Pärast autasustamist, panime telgid kokku ja läksime bussi, mis viis meid otse Tallinna.

Tallinnas otsustasime, et teeme veel ühe viimase koosistumise, enne kui me lõplikult laiali läheme (me oleme seda terve suvi teinud). Lõpuks oli kohal meid ainult käputäis (Mina, Kristofer, Kristi, Kadri, Elo, Kristo, Kerttu-Liis). Me istusime räägu burgeri ees, nosisime burgerit. Automüra oli nii suur, et tubase häälega rääkida ei saanud, palju meil öelda polnudki. Sellega lõppes meie malevasuvi.

Markus

Laulasmaal

11.PÄEV

 Hoiatan juba kohe ette, et see postitus on ülipikk. Aga püüdke mõista, see hõlmab ka kolme päeva, erinevalt tavalisest ühest Käisime 7.-9. augustil Laulasmaal, et kokkutulekuks harjutada ja et niisama paar väga toredat päeva koos veeta Saabusime kohale jupphaaval: Kristi oli kohal juba õhtu varem, esimestena saabusid hommikul Kadri ja Liis ning mitte väga palju hiljem tulid rongi ning jalgrattaga ka Kerttu, Kadri Ann, Elo ja Nastja. Ka Markus oleks pidanud tulema hommikul Kadri ja Liisiga, kuid magas selle marsa maha ja tuli hilisemaga. Läksime talle rattaga marsa peatusse vastu, soovides veenduda, et ta õigest kohast mööda ei sõida, kuid helistamisel selgus, et see oli juba juhtunud. Markus sõitis umbes 6 km kaugemale kui vaja ning keeldus ka tagasi suunas hääletamast. Nii me (Kristi, Kadri, Kerttu) siis väntasime vastu talle. Jalgrattal, millega Kristi sõitis oli pakiraam, nii et me lootsime Markuse sellega tagasi toimetada, aga see ei õnnestunud, ratas tegi ka juba ainult Kristi raskuse all sellist häält, et laguneb iga kell koost. Nii me siis otsustasime, et kuna Markus ei olnud endiselt nõus hääletama, teeb seda Kristi ja Markus sõidab tema rattaga. Me ei pidanud isegi ootama, üks lahke autojuht võittis ta kohe peale ning viis soovitud hulga maad edasi. Ning siis oli veel puudu ainult Kristofer. Ka tema jõudis üks hetk kohale ning meid oligi juba üheksa tükki koos. 

Otsustasime minna osta poest jäätist ning siis randa suunduda. Olime just poodi jõudnud, kui taevast hakkas alla tulema väga suures koguses vett. Jooksime siis oma jäätistega ühe poe kõrval oleva pisikese katuse alla vihma eest kuivale, tuli aga välja, et see katus ei olnud just kuigi vihmakindel ning me saime ikkagi päris palju vett kraesse. Aga polnud hullu, me malevas sellise ilmaga karastunud ja kuna olime juba eelnevalt otsustanud ujuma minna, ei laskund me vihmal ennast häirida ning suundusime ranna poole. 

Randa jõudes jäi ka vihm üle. Vesi ei olnud tegelikult üldse soe, aga sellest hoolimata käisime seal lausa kuuekesi (Kristi, Kadri, Kerttu, Liis, Nastja, Kristofer). Tagasi jõudes olid kõigil juba kõhud väga tühjad, nii et Kadri ja Markus hakkasid grilli vaikselt tuld tegema ja Kristi, Kerttu, Elo, Nastja läksid poodi veel puudu olevaid asju ning muidu head paremat tooma. Poest välja astudes sadas taaskord vihma, selline kodune tunne tekkis kohe. See jäi siiski üks hetk üle ja me saime liha ja suvikõrvutsad grillitud, salati valmis ning võisime sööki nautida õues. Kõhud täis ning tuju hea, läksime võrku mängima. Oli ka helgemaid hetki, kuid võib öelda, et me just liiga head veel ei olnud. Siiski oli meil lõbus

Kui enam mängida ei viitsitud, mängisime ühte tapmismängu, mille nimi võiks olla "BANG". https://www.youtube.com/watch?v=qPyz9XJJWvA&feature=youtu.be Kõige osavam oli meist Markus. Peale seda hakkaski juba vaikselt pimedaks minema ja me suundusime tagasi maja poole. Keetsime teed ja sõime Kristi küpsetatud kooki. Nom nom nom helistasime ka Jürgenile, sest me ei teadnud veel kas ta tuleb või ei. Saime teada et ei, aga ta käskis meil 24h jooksul laulu valmis saada ning see talle siis ette laulda. Saime teada ka seda, et Jürgen ei oska arvutada, sest kell oli 11 ja ta käskis meil järgmine päev kell 10 helistada. Pidime talle ligi viis korda seda ütlema enne kui talle kohale jõudis et kella üheteistkümnest 24h on kella üheteistkümneni. Õhtu sisustamiseks mängisime "Challengiat"- mängu, kus tuleb täita mitmeid veidraid ning naljakaid challengeid.  https://www.youtube.com/watch?v=Ypif4bzga_E&feature=youtu.be Kui mänguisu rahuldatud sai, tekkis meil plaan minna randa ujuma ja tähti imetlema. Võtsimegi siis teekonna läbi pimeda metsa kuuekesi ette (Kristi, Kadri, Kerttu, Elo, Kristofer, Markus). Ja see oli seda väärt, kohale jõudes vaatas meile vastu suur kollane kuu, mille peegelduses me ujusime. Vesi tundus soojem kui päeval ning pärast rannal vedeledes ja tähti imetledes nägime kõige ilusamat sabaga tähte. Tagasi jõudes läksid normaalsed meist magama või magasid juba, Kadri ja Markus jäid veel välja juttu rääkima. Kristi ja Kerttu otsustasid aga Kerttu juukseotsad rohekaks värvida nagu need olid õdedel. Sellel ajal kui värv peas pidi seisma, pisteti kahe peale pintslisse terve suur pakk vahvleid (Kadri ei olnud just väga õnnelik, et ta ilma jäi). Need kaks näljast hullu said magama kell pool neli ning Markus ja Kadri kell 4. Nii lootusetult hilja ei olnudki. Terve päeva jooksul üritasid muidu ka kõik talendishowks ideid välja mõelda, kuid midagi geniaalset ei tulnud kellelgi.

2.PÄEV

Hommik algas kell pool üksteist. Samal ajal kui kõige unisemad veel magasid, pesi Kristi kõik eelmise päeva nõud ära, neid ei olnud üldse vähe. Kui see tehtud, olid kõik ennast juba voodist välja vedanud ning me võisime istuda hommikust sööma. Nosisime krõbinaid ja võileibu, pärast pesid kõik ise oma nõud ära. Ka Elina saabus. Siis vedelesime niisama, tegelesime Kadri ja Kristi herne- ning tikrisaagi hävitamisega. Kristi värvis Kerttu juukseid veel korra, et need ilusamat tooni oleksid. Tegime brainstormi, et leida talendishowks ideid. Kõik ütlesid sõnu, mis seostusid malevaga ning kui meil oli neid leheküljetäis, valisid kõik kolm lemmikut. Kõige rohkem hääli saanud sõnadest keevitasime kokku talendishow esialgse mõtte ning täiustasime seda kuni jõudsime Toosikannu laval ette kantud lõpptulemuseni. 

Siis olime jälle niisama ning varsti läkski jälle kõht tühjaks. Sõime makarone, vinkusid ja fetajuustu/tomati/suvikõrvitsa/meloni salatit-nämmiiii... Kuna veesüsteem seal on äärmiselt napakas (ja liiga keeruline, et seda siin seletada) ning paagist sai vesi otsa, leidsime, et on lihtsam kui üks peseb kõigi nõud. Kadri võttis selle ülesande vapralt enda peale ja sai suurepäraselt hakkama.

Siis pidi Kadri Ann kahjuks lahkuma. Saatsime (Kristi, Kerttu, Elo, Nastja) ta rongi peale, kõik ei saanud tulla, sest kõigil ei olnud ratast.

Käisime veel poest läbi, kus vaid meie pilgust ning lähedusest suutis ümber minna ploomikastide virn. Meie ei olnud ausalt süüdi.

Ja oligi õhtu käes ning mingi hetk jõudsid ka Kreete, Kristo, Vici ja Andre. Kristi pani sauna küdema, ja kahe peale said õed ka grilli sooja, kuigi mitte kõige just rahumeelsemalt  poisid (Kristo, Andre) leidsid, et liha on liiga vähe ning läksid poodi seda juurde tooma. 

Samal ajal jalutas Kristi peale solvunud Kadri majast natuke eemal tee peal ning kõige suvalisemast teeäärsest võsast üldse kargas välja Claus. Kadri oli ikka päris üllatunud. Tuli välja, et Claus oli õiget kohta otsinud, siis aga läinud ennast metsa kergendama ja võsast välja tulles oligi Kadri seal.
 

 

Ja oligi meie seltskond koos. Midagi produktiivset nagu laulu harjutamine me küll ei teinud. Selle eest mugisime ribisid, vorstikesi ja niisama liha, käisime saunas ja rääkisime lihtsalt mõnusalt juttu. Istusime lõkke ümber ja grillisime vahukomme. Vahepeal andis Jürgen meile lauluga ajapikendust järgmise päeva kella kolmeni päeval.

Mingi hetk oli keegi suutnud vetsu nii lukku panna, et kedagi ei olnud sees, aga uks oli lukus. Ja lukku sai lahti teha ainult seestpoolt. Poisid olid seal siis tükk aega tähtsate nägudega ümber ja pusisid selle kallal. Lõpuks õnnestus Markusel Clausi väikse kaasabiga uks lahti saada ning inimesed said jälle vetsus käia. Jei!

Ja kuna öösel on nii vinge ujumas käia, otsustasime minna ka see öö, kuigi tegelikult oli juba rohkem hommik. Käisime see kord kahe grupina. Kõigepealt Kadri, Liis, Elo, Nastja, Claus, Markus, Kristofer, Andre ja kui nemad olid tagasi tulnud, läksid Kristi, Kerttu, Kreete ja Vici, kes jõudsid mere äärde täpselt päiksetõusuks. Päike küll ei tõusnud mere poolt, aga sellest polnud midagi. Vesi oli soe ja vaade oli nagu muinasjutus. Taevas oli erkroosa, merel oli udu ning kui merest kaldale vaadata, oli tunne justkui oleksid mõnel üksikul saarel. Tagasi jõudes kõik juba magasid. Ja kuna ma ja oli siiski üsna tilluke, siis kõik magasidki üksteise otsas, kui sa just ei olnud leidlik Claus ja ei roninud kuhugi kuhu teistel ei oleks mõtteski ronida olnud või Kristi, kes läks sauna ja magas uhkes üksinduses ja üllatavalt mugavalt.

3.PÄEV

Ärkasime taaskord kes kuidas. Kristi ja Elo pesid nõud ära ning Kristi segas kokku ülisuure kausitäie pannkoogitainast, et hakata hommikusööki tegema. Aga noh, väga ei saanud hakkama, sest see mis sealt panni pealt ära tuli ei näinud väga pannkoogi moodi välja. See oli pigem pannkoogipuder. Ärkas Kreete ja tuli appi, ikka ei saadud hakkama. Väga pika proovimise ja suure hulga munade lisamise peale saadi lõpuks kahe peale hakkama koogiga, mis nägi välja ka nagu kook. Tegelikult oli asi pannis, mitte küpsetajates. Ja siis, geeniuslapsed tulid lõpuks mõttele, et võiks ju lõkke peal teha. Mõeldud, tehtud, Kristi tegi lõkkesse tule ja hoplaa, pannkoogid hakkasidki valmima.  Küpsetasid Kristi, Kreete, Liis, Kristo. Kõige suurema töö tegi siiski Liis, kes vapralt taigna lõpuni vastu pidas. 

Poisid käisid vahepeal ja korjasid koos Kadriga natuke tikreid ja suure kausitäie punaseid sõstraid, millest Kadri ülihea toormoosi tegi. Superhea hommikusöök oli, sellist sööks iga päev.

Ja siis pidi Kerttu kahjuks meie seast lahkuma. Kui Kerttu oli läinud, istusime maha ja hakkasima lauluga tegelema. Harjutasime seda, mis meil juba olemas oli ning mõtlesime juurde refrääni. Täpselt kell kolm helistas Jürgen, aga ta pidi pettuma, laul ei olnud veel valmis. Järgmise poole tunni jooksul suutsime laulu valmis saada ning teise poole tunni jooksul seda esitama õppida. Helistasime siis Jürgenile ja laulsime selle ette. See oli meie kõige ilusam esitus sinnamaani ning võib juhtuda, et ka üldse. Kui laul sai läbi, oli vaikus. Kõik ootasid, et Jürgen ütleks midagi, aga ta ei öelnud. Markus pidi ütlema, et laul on läbi, enne, kui me talt midagi kuulsime. Võib juhtuda, et ta oli sõnatu.

Peale seda puhkasime veidi aega sellest suurest pingutusest ja suundusime siis randa võrku mängima. Kahjuks lahkus meie sealt teel sinna neli (Kristo, Kreete, Andre, Vici) ning rannas avastasime ka, et me saame vaid 15 min mängida, muidu ei jõuaks osad viimasele rongile. Aga selle eest tuli mäng vahepeal Shakira laulude ning muude vanade ja naljakate hittide saatel juba päris hästi välja. Rändasime läbi metsa tagasi, osad suundusid marsale ning osad rongile. Järgi jäid Kristi, Kadri, Liis ja Markus. Nad aitasid õdedel veel koristada ja läinud olid ka nemad. Järgmise päeva õhtuks nägi maja tänu Kristile ja Kadrile (natuke rohkem tänu Kadrile) jälle välja nagu enne Valgjärve I saabumist

Ning olimegi valmis kokkutulekule minema.

Kristi ja KerttuXJJWvA&feature=youtu.be

Laulupidu

Enne Jürgenile külla minekut kohtusime aga laulupeol. Muidugi tegime kohustusliku pildi ja jalutuskäigu lauluväljakult kesklinna. :)

Tripp Jürgenile külla

Juba paar päeva tagasi otsustasime, et läheme Jürgenile Ranna Rantšosse külla ja vaatame ta teise rühma üle. Kuna leidsime, et kallile bussipiletile pole mõtet raha kulutada, otsustasime minna hääletades. Teekonna pikkus oli ainult 130 kilomeetrit. Markus üritas küll meid ümber veenda, sest tema arvates polnud see üldse hea idee, kuid me otsustasime siiski minna.

Nii saimegi me esmaspäeval, 7.juuli hommikul kell kaheksa, Vana-Pääsküla bussipeatuses kokku. Õigeaegselt olid aga kohal ainult Liis, Kristi ja Kadri. Varasemalt olime kokku leppinud, et me kõik viime Jürgenile vahvleid, kuna ta lihtsalt jumaldab neid. Paraku olid Liisil ja Kerttul vahvlid ostmata, seega seadsime sammud Kodu Selveri suunas, kus pidime ka Kerttuga kohtuma. Vahvlid ostetud, suundusime Statoili, kus mõned meist võtsid sularaha välja. Seal ootasime ka Kristoferi, kes jõudis kohale kokkulepitud ajast 24 minutit hiljem. Tegime kohustuslikud pildid, valmistasime Virtsu sildid ning olimegi valmis oma trippi alustama.

Kell oli umbes 8.40 kui maanteele hääletama läksime. Olime Vana-Pääskülast ligi 5 km kõndinud, Kristi, Kristofer ja Liis ees, Kadri ja Kerttu paarkümmend meetrit kaugemal, et oleks suurem võimalus autot peatada. Hakkasid juba tekkima mõtted, et see üritus on lootusetu (peale selle lõõskas päike päris korralikult), kui lõpuks peatus Fiat Caravan Express. Kutsusime kiiresti Kerttu ja Kadri enda juurde. Õnneks oli auto suur ja me mahtusime kõik koos peale. Auto viis meid edasi umbes 10 kilomeetri kaugusel asuvasse Harutee bussipeatusesse.

 Natukese aja pärast õnnestus meil peatada järgmine auto(Audi). Paraku said peale minna ainult kolm inimest, seega jagunesime kaheks. Auto peale läksid Kristofer, Kerttu ja Kadri. Liis ja Kristi jalutasid umbes 3 km, siis said ka nemad auto peale. Autos olid nahkistmed ja autojuht oli vaikne ning rahulik naine. Neil vedas - nad sõitsid sama autoga 108km ning nad pandi maha Kõmsis, kust oli Rantšosse veel ainult 10 kilomeetrit.

Samal ajal seiklesid Kristofer, Kerttu ja Kadri teiste autodega sinna suunas. Kuna audi juht keeras Lihula suunas tulime auto pealt maha. Ei kulunudki palju aega kui peatasime järgmise auto. Temaga sõitsime edasi väikese jupi, kuna autojuht keeras juba järgmiselt ristmikult Pärnu peale. Meid lasti maha Kalli sildi juures, kus tegime ka vastava kohustusliku pildi.

Seega oli meil Kõmsisse veel 13 kilomeetrit.

  

Järgnes ligi tunniajane matk mööda maanteed põletava päikese all. Autosid oli palju, kuid mitte ükski ei suvatsenud peatuda. Mõne aja pärast tuhisesid meist mööda Liis ja Kristi, ise rõõmsalt lehvitades. Peale 4km jalutuskäiku kuskil Tuudi lähedal lõpuks siiski üks auto peatus, see oli must Chrysler. Ta oli meid nõus edasi sõidutama, kuid ütles, et keerab järgmiselt ristmikult Pärnu suunas. Võtsime siiski ta pakkumise vastu, kuna jalutades oleks meil läinud veel vähemalt poolteist tundi. 6km autoga edasi saanud tänasime autojuhti ning jätkasime oma teekonda.

 Meil polnud õrna aimugi palju meil veel Kõmsisse maad on, seega proovisime hääletada. Üks auto peatuski.  Kui ta meid Kõmsi bussipeatuses maha pani, ütles ta veel, et kahe kilomeetrise jupi pärast poleks küll olnud mõtet autot peatada, kuid me ei hoolinud tema sapisest kommentaarist, kuna jõudsime Kristi ja Liisini.

Nad olid meid oodanud tund aega. Selle aja jooksul jõudsid nad süüa, päevitada, tantsida(isegi keset autoteed), lamada tee peal, laulda, seista pingi peal püsti, rääkida ja muusikat kuulata.

 Käisime Kõmsis ka A ja O kaupluses ning ostsime jäätist. Jäätised käes, sedasimegi sammud Ranna Rantšo poole. Seda teed mööda eriti palju autosid ei sõitnud, kuid kui auto tuli püüdsime siiski hääletada.

Peale nelja kilomeetrit kõndimist lõpuks üks auto peatuski. Liis, Kerttu ja Kadri mahutasid end auto peale koos kohaliku külamehe, tema naise ja nende kahe koeraga. Kristofer ja Kristi kõmpisid veel kaks km, enne kui auto peale said.

Kui me kõik taas koos olime, otsustasime rantšosse sisse hiilida, et tabada Jürgenit nagu miin. Jürgen aga rikkus meie plaani, kuna jalutas meile lihtsalt mööda teed vastu, lootes, et saab emale helistada. Meil siiski õnnestus teda üllatada. Jürgenist lausa kiirgas ja pritsis välja õnne ja rõõmu, kui ta meid nägi.

Ta tegi meile tähtsa näoga ringkäiku, näidates meile oma lemmikjäneseid, kõige armsamate nägudega sigu, kitsi, jääri, hobuseid, paabulindu, kanu, kukki, eriti seda kukke, kes on siin pildil, ta olevat selle kanakarja juht ja talle ei tohi väga lähedale minna, samuti nägime hästi pehmet ponivarssa, metssigu ja veel igasuguseid huvitavaid tegelasi. Ta oli nii šokis, et unustas meid vahepeal isegi kiusata. Siis me lihtsalt istusime vilus ja rääkisime, rääkisime ja rääkisime veel. Kõlab igavalt, aga tegelikult oli täiega lahe. Meile pakuti ka lõunasööki- kartulit, salatit ja lihakastet. Jürgen oli eriti tore- teenindas meid, oli lahke ja üldse mitte enda moodi.

Peale sööki käisime pulli otsimas. Leidsime ka- oli suur, must ja kaalus väga palju. Mõned julgemad nagu Liis ja Kristi tegid talle pai ka. Peale lühikest vaidlust said Kristi ja Jürgen teada, et on ühepikkused. Selle mõõtsime kohe keset põldu ära. Vahepeal olid seal ka (kohalik) Markus, teine rühmajuht Kaia, tööandja Ande ja muide kohaliku kokatädi nimi oli ka Heli. Meie arvates olid Ranna Rantšo noored väga tublid, töökad ja sõbralikud. Loodame, et nad teevad edasi tublisti tööd ja vinge oli see, et neil oli seal  palju mitmekesiseid töid.

Jürgen ja Kadri loopisid päris tükk aega huulepalsamit ja õunu. Mõni nimetaks seda kerget viska-püüa mängu ka sõjaks, kuid nii kaugele asi siiski tegelikult ei läinud. Lõpuks suutis Jürgen ka käituda nagu rühmajuht - ajas malevlased kokku ja me saime lõpuks Vägistamist mängida. Siis tegelsid nad natuke oma rühma asjadga(rääkisid tõsist juttu vist).

Kristi leidis köie ja Jürgen õpetas meile lõpuks surmasõlme selgeks. Siis oligi aeg minema hakata. Ronisime kõik autosse (Kristi otsustas, et lahedam on sõita pagasnikus). Kerttu sai kastiga armsa halli kassipoja  kaasa.

Kõmsisse jõudes tegime veel mõned kohustuslikud pildid. Jürgenil olid lilled kõrvade taga- ta nägi päris armas välja. Siis kallistasime. Muide Jürgeni kallid on hästi tugevad- ta oskab kallistada.

Siis rääkisime veel. Vahepeal tuli kurb kõne ning Kerttu pidi kahjuks kassi tagasi andma. Märkamatult oli mööda läinud 50 minutit ja kell oli järsku saanud pool üksteist. Siis kallistasime veel. Keegi ei tahtnud lahkuda ja Jürgeni silmis oli näha siirast õnne, samas ka kurbust.

Jürgen viis Kerttu Virtsu sadamasse ja saatis ta praami peale. Kui ta tagasi Kõmsi jõudis olime endiselt samas kohas. Ta oli nii lahke ja viis meid 3 km edasi järgmise rstmikuni, et meil oleks suurem võimalus auto peale saada.

Kõndisime edasi umbes 4km enne kui auto peale saime. Autojuht oli lahke naine ja ta viis meid edasi 1.5 km, seega olime jõudnud Tuudisse. Kristoferile helistas ta isa kes ütles, et tuleb meile järele. Tuudi külaplatsil oli suur külakiik, millega me natuke aega kiikusime, kuna tee oli täiesti tühi. Sõime lõpuni vahvlid, mille Jürgen meile kaasa oli andnud ja hakkasime edasi liikuma.

Me kõndisime, kõndisime ja kõndisime veel. Kõndisime keset autoteed, kuna autosid lihtsalt ei olnud. Vaatasime kuidas päike loojub ja laulsime. Vahepeal helistasime ka Jürgenile, et oma olukorrast teada anda. Sellel hetkel oli kell 23.30. Ta muretses väga ja me ütlesime talle, et kui väga pimdaks läheb ja lootus täiesti kadunud on, kutsume me ta endale järgi ja ööbime Rantšos( selle leppisime omavahel kokku). Vahepeal möödus meist muidugi mitu autot kuna vahepeal oli praam Virtsu jõudnud. Otseloomulikult ei võtnud ükski auto meid peale, niisiis jätkasime me oma jalutuskäiku.

Järsku hakkasid kaugusest paistma tuled, kaugusest paistis Lukoil. Põldude peal ja meie ümber oli udu, taevas oli punane ja hakkas pimenema. Lõpuks me siiski jõudsime Lukoili. Võtsime kohvid ja crossante, Kristofer võttis burksi. Kolme minuti pärast oli Kristoferi isa platsis. Meid pani imestama, et ta oli nii muhe ja üldse mitte kuri, arvestades kellaaega(00.45).

Autos andsime vanematele ja Jürgenile teada, et oleme ilusti kodu poole teel ja et meiega on kõik korras. Sõidu ajal arutasime ühiseid plaane suveks ja rääkisime niisama. Umbes tunni pärast olime linnas ning kõik jõudsid ilusasti koju. Peale pikka päeva olime kõik rampväsiud ning läksime magama, et järgmiseks päevaks välja puhata.

Selline oli meie seiklusterohke tripp Jürgenile külla :D

Liis, Kerttu, Kristi, Kadri ja Kristofer