Laulupidu

Enne Jürgenile külla minekut kohtusime aga laulupeol. Muidugi tegime kohustusliku pildi ja jalutuskäigu lauluväljakult kesklinna. :)

Tripp Jürgenile külla

Juba paar päeva tagasi otsustasime, et läheme Jürgenile Ranna Rantšosse külla ja vaatame ta teise rühma üle. Kuna leidsime, et kallile bussipiletile pole mõtet raha kulutada, otsustasime minna hääletades. Teekonna pikkus oli ainult 130 kilomeetrit. Markus üritas küll meid ümber veenda, sest tema arvates polnud see üldse hea idee, kuid me otsustasime siiski minna.

Nii saimegi me esmaspäeval, 7.juuli hommikul kell kaheksa, Vana-Pääsküla bussipeatuses kokku. Õigeaegselt olid aga kohal ainult Liis, Kristi ja Kadri. Varasemalt olime kokku leppinud, et me kõik viime Jürgenile vahvleid, kuna ta lihtsalt jumaldab neid. Paraku olid Liisil ja Kerttul vahvlid ostmata, seega seadsime sammud Kodu Selveri suunas, kus pidime ka Kerttuga kohtuma. Vahvlid ostetud, suundusime Statoili, kus mõned meist võtsid sularaha välja. Seal ootasime ka Kristoferi, kes jõudis kohale kokkulepitud ajast 24 minutit hiljem. Tegime kohustuslikud pildid, valmistasime Virtsu sildid ning olimegi valmis oma trippi alustama.

Kell oli umbes 8.40 kui maanteele hääletama läksime. Olime Vana-Pääskülast ligi 5 km kõndinud, Kristi, Kristofer ja Liis ees, Kadri ja Kerttu paarkümmend meetrit kaugemal, et oleks suurem võimalus autot peatada. Hakkasid juba tekkima mõtted, et see üritus on lootusetu (peale selle lõõskas päike päris korralikult), kui lõpuks peatus Fiat Caravan Express. Kutsusime kiiresti Kerttu ja Kadri enda juurde. Õnneks oli auto suur ja me mahtusime kõik koos peale. Auto viis meid edasi umbes 10 kilomeetri kaugusel asuvasse Harutee bussipeatusesse.

 Natukese aja pärast õnnestus meil peatada järgmine auto(Audi). Paraku said peale minna ainult kolm inimest, seega jagunesime kaheks. Auto peale läksid Kristofer, Kerttu ja Kadri. Liis ja Kristi jalutasid umbes 3 km, siis said ka nemad auto peale. Autos olid nahkistmed ja autojuht oli vaikne ning rahulik naine. Neil vedas - nad sõitsid sama autoga 108km ning nad pandi maha Kõmsis, kust oli Rantšosse veel ainult 10 kilomeetrit.

Samal ajal seiklesid Kristofer, Kerttu ja Kadri teiste autodega sinna suunas. Kuna audi juht keeras Lihula suunas tulime auto pealt maha. Ei kulunudki palju aega kui peatasime järgmise auto. Temaga sõitsime edasi väikese jupi, kuna autojuht keeras juba järgmiselt ristmikult Pärnu peale. Meid lasti maha Kalli sildi juures, kus tegime ka vastava kohustusliku pildi.

Seega oli meil Kõmsisse veel 13 kilomeetrit.

  

Järgnes ligi tunniajane matk mööda maanteed põletava päikese all. Autosid oli palju, kuid mitte ükski ei suvatsenud peatuda. Mõne aja pärast tuhisesid meist mööda Liis ja Kristi, ise rõõmsalt lehvitades. Peale 4km jalutuskäiku kuskil Tuudi lähedal lõpuks siiski üks auto peatus, see oli must Chrysler. Ta oli meid nõus edasi sõidutama, kuid ütles, et keerab järgmiselt ristmikult Pärnu suunas. Võtsime siiski ta pakkumise vastu, kuna jalutades oleks meil läinud veel vähemalt poolteist tundi. 6km autoga edasi saanud tänasime autojuhti ning jätkasime oma teekonda.

 Meil polnud õrna aimugi palju meil veel Kõmsisse maad on, seega proovisime hääletada. Üks auto peatuski.  Kui ta meid Kõmsi bussipeatuses maha pani, ütles ta veel, et kahe kilomeetrise jupi pärast poleks küll olnud mõtet autot peatada, kuid me ei hoolinud tema sapisest kommentaarist, kuna jõudsime Kristi ja Liisini.

Nad olid meid oodanud tund aega. Selle aja jooksul jõudsid nad süüa, päevitada, tantsida(isegi keset autoteed), lamada tee peal, laulda, seista pingi peal püsti, rääkida ja muusikat kuulata.

 Käisime Kõmsis ka A ja O kaupluses ning ostsime jäätist. Jäätised käes, sedasimegi sammud Ranna Rantšo poole. Seda teed mööda eriti palju autosid ei sõitnud, kuid kui auto tuli püüdsime siiski hääletada.

Peale nelja kilomeetrit kõndimist lõpuks üks auto peatuski. Liis, Kerttu ja Kadri mahutasid end auto peale koos kohaliku külamehe, tema naise ja nende kahe koeraga. Kristofer ja Kristi kõmpisid veel kaks km, enne kui auto peale said.

Kui me kõik taas koos olime, otsustasime rantšosse sisse hiilida, et tabada Jürgenit nagu miin. Jürgen aga rikkus meie plaani, kuna jalutas meile lihtsalt mööda teed vastu, lootes, et saab emale helistada. Meil siiski õnnestus teda üllatada. Jürgenist lausa kiirgas ja pritsis välja õnne ja rõõmu, kui ta meid nägi.

Ta tegi meile tähtsa näoga ringkäiku, näidates meile oma lemmikjäneseid, kõige armsamate nägudega sigu, kitsi, jääri, hobuseid, paabulindu, kanu, kukki, eriti seda kukke, kes on siin pildil, ta olevat selle kanakarja juht ja talle ei tohi väga lähedale minna, samuti nägime hästi pehmet ponivarssa, metssigu ja veel igasuguseid huvitavaid tegelasi. Ta oli nii šokis, et unustas meid vahepeal isegi kiusata. Siis me lihtsalt istusime vilus ja rääkisime, rääkisime ja rääkisime veel. Kõlab igavalt, aga tegelikult oli täiega lahe. Meile pakuti ka lõunasööki- kartulit, salatit ja lihakastet. Jürgen oli eriti tore- teenindas meid, oli lahke ja üldse mitte enda moodi.

Peale sööki käisime pulli otsimas. Leidsime ka- oli suur, must ja kaalus väga palju. Mõned julgemad nagu Liis ja Kristi tegid talle pai ka. Peale lühikest vaidlust said Kristi ja Jürgen teada, et on ühepikkused. Selle mõõtsime kohe keset põldu ära. Vahepeal olid seal ka (kohalik) Markus, teine rühmajuht Kaia, tööandja Ande ja muide kohaliku kokatädi nimi oli ka Heli. Meie arvates olid Ranna Rantšo noored väga tublid, töökad ja sõbralikud. Loodame, et nad teevad edasi tublisti tööd ja vinge oli see, et neil oli seal  palju mitmekesiseid töid.

Jürgen ja Kadri loopisid päris tükk aega huulepalsamit ja õunu. Mõni nimetaks seda kerget viska-püüa mängu ka sõjaks, kuid nii kaugele asi siiski tegelikult ei läinud. Lõpuks suutis Jürgen ka käituda nagu rühmajuht - ajas malevlased kokku ja me saime lõpuks Vägistamist mängida. Siis tegelsid nad natuke oma rühma asjadga(rääkisid tõsist juttu vist).

Kristi leidis köie ja Jürgen õpetas meile lõpuks surmasõlme selgeks. Siis oligi aeg minema hakata. Ronisime kõik autosse (Kristi otsustas, et lahedam on sõita pagasnikus). Kerttu sai kastiga armsa halli kassipoja  kaasa.

Kõmsisse jõudes tegime veel mõned kohustuslikud pildid. Jürgenil olid lilled kõrvade taga- ta nägi päris armas välja. Siis kallistasime. Muide Jürgeni kallid on hästi tugevad- ta oskab kallistada.

Siis rääkisime veel. Vahepeal tuli kurb kõne ning Kerttu pidi kahjuks kassi tagasi andma. Märkamatult oli mööda läinud 50 minutit ja kell oli järsku saanud pool üksteist. Siis kallistasime veel. Keegi ei tahtnud lahkuda ja Jürgeni silmis oli näha siirast õnne, samas ka kurbust.

Jürgen viis Kerttu Virtsu sadamasse ja saatis ta praami peale. Kui ta tagasi Kõmsi jõudis olime endiselt samas kohas. Ta oli nii lahke ja viis meid 3 km edasi järgmise rstmikuni, et meil oleks suurem võimalus auto peale saada.

Kõndisime edasi umbes 4km enne kui auto peale saime. Autojuht oli lahke naine ja ta viis meid edasi 1.5 km, seega olime jõudnud Tuudisse. Kristoferile helistas ta isa kes ütles, et tuleb meile järele. Tuudi külaplatsil oli suur külakiik, millega me natuke aega kiikusime, kuna tee oli täiesti tühi. Sõime lõpuni vahvlid, mille Jürgen meile kaasa oli andnud ja hakkasime edasi liikuma.

Me kõndisime, kõndisime ja kõndisime veel. Kõndisime keset autoteed, kuna autosid lihtsalt ei olnud. Vaatasime kuidas päike loojub ja laulsime. Vahepeal helistasime ka Jürgenile, et oma olukorrast teada anda. Sellel hetkel oli kell 23.30. Ta muretses väga ja me ütlesime talle, et kui väga pimdaks läheb ja lootus täiesti kadunud on, kutsume me ta endale järgi ja ööbime Rantšos( selle leppisime omavahel kokku). Vahepeal möödus meist muidugi mitu autot kuna vahepeal oli praam Virtsu jõudnud. Otseloomulikult ei võtnud ükski auto meid peale, niisiis jätkasime me oma jalutuskäiku.

Järsku hakkasid kaugusest paistma tuled, kaugusest paistis Lukoil. Põldude peal ja meie ümber oli udu, taevas oli punane ja hakkas pimenema. Lõpuks me siiski jõudsime Lukoili. Võtsime kohvid ja crossante, Kristofer võttis burksi. Kolme minuti pärast oli Kristoferi isa platsis. Meid pani imestama, et ta oli nii muhe ja üldse mitte kuri, arvestades kellaaega(00.45).

Autos andsime vanematele ja Jürgenile teada, et oleme ilusti kodu poole teel ja et meiega on kõik korras. Sõidu ajal arutasime ühiseid plaane suveks ja rääkisime niisama. Umbes tunni pärast olime linnas ning kõik jõudsid ilusasti koju. Peale pikka päeva olime kõik rampväsiud ning läksime magama, et järgmiseks päevaks välja puhata.

Selline oli meie seiklusterohke tripp Jürgenile külla :D

Liis, Kerttu, Kristi, Kadri ja Kristofer

Juulikuu esimene päev ehk võrkpall Stroomi rannas

Käisime uue kuu algust stroomi rannas tähistamas. Me otsustasime hakkata harjutama võrkpalli kokkutuleku jaoks. Ilm oli kehv. Terve päev sadas ja üpris halb oli mängida, aga see väga ei seganud. Asi läks vastikuks alles siis kui minul ja Kadril läks liiv silma nii, et mängida ei saanud ja pärast kahte tundi mängimist panime asjad kokku, võrgu kokku ja läksime mcDonaldisse sööma.

Kui Kristi seda kirjutaks, raporteeriks ta nõukogudeliidulise täpsusega mida me sõime ja mis meeleolu meil oli. Mina pole Kristi. Me käisime mcDonaldis söömas, see on kõik mida teil teada vaja on. 

Pärast seda me läksime koju haavu lakkuma ja riideid kuivatama. Kristil oli üpris täbar olukord. Kaks päeva enne oli tal 39 palavik ja nüüd istub ta rannas, vihmavarju all ja kirjutab blogi. Hiljem kurtis, et jalad on märjad ja ta peab arsti juurde minema. Sellega lõppes meie päev. 

Seda blogi värki võtavad mõned liiga tõsiselt. Kui keegi peaks lugema seda, siis palun öelge miks see teid huvitab ja kui teie motivatsioon on üllas ja pole perverssne, siis Heli annab teile kleepsu.

Markus

Malevasuve avamine

Täna 30.06 oli maleva avamine. Facebookis lubasid kõik suure suuga, et tulevad, aga kell 11, siis kui pidi kogunema, olid kohal ainult Claus, Liis, Kadri Ann, Elo, Kristofer ja Markus. 

Rongkäik pidi algama kell 12, kuid algas veidi hiljem, ei tea miks. Orkester ees ja malevlased järel kõndisime raekoja platsile, kus laulsime maleva hümni ja mõned vähetähtsad inimesed nagu meie Linnapea ja mingid rühmajuhid pidasid kõne. Esines ka bänd nimega revolver, ta mängis nirvana laule. Me veidi kuulasime, aga otsustasime minna kinopileteid ostma. Kinopiletid ostetud läksime aega parajaks tegema ning leppisime kokku, et kohtume kell 2, et Jürgenit ära saata. Osad meist paanitsesid, et ei jõua ja tulid sellepärast taksoga kohale. Nii palju me armastame oma rühma.

Kell oli 2 läbi, aga keda ei olnud, oli Jürgen. Ja siis ta tuli. Ja... läks uuesti ära. Lõpuks ta siiski saabus ja me saime anda talle lauta kaasa mälestuseks meist Saksa värvides pinal/puutsa, vahvleid ja "Japp" šokolaadi. Tegime grupikalli ja Jürgen lahkus bussi. Aga... ta tuli tagasi ja seisis veel u 10 minutit meie seltsis, ilmselgelt ei suutnud lahkuda meist. Jagasime näpunäiteid järgmise rühma kiusamise kohta, saime teada, miks Jürgen kiilakas on ja Jürgen ütles meile, et me oleme lahedad. Ja siis lehvitasime Jürgenile ja Jürgen lehvitas meile.

Buss läinud, tuhisesime üle tee bowlingusse ja veetsime seal mõnusa tunnikese. Kristofer demonstreeris uusi huvitavaid võtteid, ka Clausil oli põnev pikali pallijälgimistehnika. Ja kuna Kerttul ja Clausil oli kõht tühi tellisid nad friikaid, aga ilmselgelt söödi need lõpuks kamba peale ära. Kui tund aega mööda sai, seadsime sammud Basiiliku poole, et natuke korralikumat kõhutäit saada. Tee peal jäid meile silma ühed vaateaknal pesitsevad rohelised traksidega boxerid. Kõigile seostusid need koheselt Kristoferiga Basiilikus 2 XXL pitsat kinni pistnud, jooksime kinno, et mitte "Homse piiril" algust maha magada. Täitsa hea film oli. Ja siis oligi aeg lahku minna. 

Grupikalli tundus hea lõpp, aga Markus keeldus sellest. Nii et me tegime seda ilma temata. Kerttu ja Kristi küll püüdsid teda nurka ajada, aga Markus oli ootamatu kui miin ning pääses. Lõpuks siiski oli ta nõus andma personaalseid kallisid

Ja oligi kõik. Ülivinge päev oli!

Kristi & Markus.