12.08
Ma seisan
baltijaamas, platform viie ees, üksi. Teised olid läinud pagasit auto
peale panema ja Jürgen oli niisama ära kadunud. Nad on
kaua juba ära olnud. Ümberringne rõõmustamine vanu sõpru nähes,
on mind kadedaks teinud ja soovin, et oleks keegi kellega
rääkida. Kas või see Postimehe kaameramees.
Viimastel päevadel,
nagu pühendund fänn teab, oleme kõvasti tööd teinud ja
pummeldanud. Laul sai välja mõeldud, aga Claus, kes mängis kitarri ja
oli asendamatu osa selles loos, on puudu. Kui
teised tagasi on
tulnud, proovime teda kätte saada, kuid nagu helistaks taevasse.
Kell on piisavalt palju ja kogu malevaseltskond
koguneb rongi, mis viib meid kuhugi Rapla kanti.
Me lootsime, et
Claus kargab kuskilt võsa vahelt välja nagu talle omapärane on, kuid
seda ei juhtunud. Me hakkasime rongi poole sammuma. Mõni
atraktiivsem meist andis teepeal intervjuu ka.
Ma astusin rongi ja
esimene asi mis ma märkasin oli see, et istekohti ei
olnud. Kui kõik oleksid istunud istmevõrra või kahe paremale,
oleksime vabalt ära mahtunud. Eestlased nagu me oleme, ei istunud
me ka kellegi kõrvale, vaid istusime ukse ette maha. Sõit venis
pikale, kuna vahepeal tuli rongil ratas alt ära, õnneks sai see
parandatud ja jõudsime viga saamata Rapla lähedal olevasse asulasse.
Sealt sõitsime ettetellitud bussiga Toosikannu
puhkekeskusesse, kus pärast pagasikontrolli, panime telgid püsti.
Sellele järgnes
söömine, pärast mida oli laulukonkurss. See
mille jaoks me olime Laulasmaal kokku saanud, aga Clausi ikka ei
olnud. Õnneks olime vahepeal Clausi kätte saanud ja ta ütles, et kõik
on korras, pidi lihtsalt vanaemaga Lasnamäelt liha ostma. Seda
oli ta 2 tundi tagasi tegemas ja lavale minekuni oli vaid tund. See
hirmuäratav lugu lõppes küll hästi. Claus jõudis 15 minutit enne
lavale minekut kohale ja me tegime selle asja ära. No sweat
on forehead.
Mõni laul oli ka huvitav, tore või
hea, aga lõpuks said kõige rohkem punkte ikka need, kellel oli hea laulja. See seisnes selles, et üks laulab kogu laulu ära ja teised laulavad tausta, või liigutavad refrääni ajal suud.
Pärast laulukaruselli mängisime lipumängu, kus üks tiim pidi ära tooma vastaste lipu, samal ajal mitte laskma vastastel nende lippu üle piiri viia. Lippudeks olid särgid ja ju oli mõnel naisterahval seda särki väga tarvis, et pool malevat selle pärast ringi jookseb. Peab ju naabrist parem olema.
Päev veeres ja õhtu jõudis. Koos õhtuga jõudsid ka Kukerpillid, kes laulusid just neid samu laule, mida minu isa purjus peaga laulab. Mulle tundus, et kõigile läks nende esinemine peale.
Kui Kukerpillid olid tund aega lava nautinud, pidid nad lahkuma.
Nende asemele tuli DJ ja läks tantsuks pihta. Mängiti kõiki häid laule nagu Ke$ha feat. pitbull- Timber ja paljud teised, aga kuna mina ei ole väga kursis popmuusikaga, siis ma nende halbade laulude nimesid ei tea. Jumal tänatud. Kogu see reiv kestis poole neljani.
Mina sellest trampimisest osa ei tahtnud võtta ja ma läksin hoopis pingi peale istuma, mis oli umbes 100 meetri kaugusel sellest. Alguses oli mul üldse plaanis minna sellest mürast nii kaugele, kui võimalik ja tähti vaadata, kuid märkasin üht keha pingil istumas. Lähenedes sain aru, et see on mingi tüdruk ja me hakkasime juttu rääkima. Päris lahe oli rääkida inimesega, kelle nime sa ei tundnud, kelle nägu sa pimeduses vaevu nägid. Hoopis teistest teemadest sai rääkida. Kuid siis nagu välk selgest taevast tuli kes$a koeraga ja ta PIDI selle laulu järgi tantsima, minu hädised naljad ei suutnud teda peatada ning ta lahkus. Mina läksin ka. Kuid Nicki Minaji ei suutnud ma taluda ja läksin tagasi sellele pingile istuma. Taas lootsin näha tähti. Selle asemel leidsin sealt laiba. Lähenedes sain aru, et see on hoopis Henri. Tema tüdruk oli näinud teda teist naist kallistamas ja oli, Henri jutu järgi, valesti asjast aru saanud ning Henri otsustas minna pingile närve puhkama siia. Me puhusime ka juttu. Detailidesse ma ei lasku.
13.08
Mina ei mäleta mis
kell äratus oli, aga ärgatud sai. Pärast hommikusööki kutsuti meid
võrguplatsile.
Mina, Kristo, Claus/Andre, Kadri, Nastja ja Viki võtsime siis
kohad sisse. Mängisime kaks mängu, millest mõlemad me väga väärikalt kaotasime.
Sellele järgnes paus, pärast mida me võitsime mänglevalt ühe mängu. Kolmandas
mängus otsustas Kristi, et tema tahab ka mängida ja me vahetasime ta Nastja
vastu sisse. Neljanda mängu kaotasime.
Mingi hetk
toimus köievedu ka, aga ma ei tea kuidas meil seal läks. Küsige Kadrilt,
Kristolt, Andrelt/Kristoferilt, Clausilt, Kerttult või Kreetelt. Nemad
vastutasid.
Kui kõik mängud mängitud sai otsustasime, et peaks talendišou välja
mõtlema. Seda tehes tuli välja, et meil on veel üks õnnetu tiim, millelt
unistused võrguplatsil ära võtta.
Võit taskus tegime talendišou selgeks. Selleks ei olnud üldse palju
aega, kohe kui selge, läksime lavale. Juhuks kui sind seal polnud, seisnes see
selles, et Kristofer sõidab rattaga (varustatud Kalmus ja tütarde poolt) läbi
paberist traktori, mis oli ka varustatud Kalmus ja tütarde kompanii poolt.
Pärast seda, sõime me lava ees vahvlit, millele järgnes mingi tantsunumber
Kristo, Viki, Kreete ja Kerttu poolt. Pärast seda või selle ajal, pritsime me
rahvast veega. Nende asjade vahel ütlesime 3 positiivset asja.
Kristi prooviks teile selgeks teha, kui seotud see meie malevaga oli,
aga tegelt ei olnud. Selles šous polnud midagi raha ja maasikatega pistmist.
Teised tegid ka talendišoud, aga te ei loeks seda blogi, kui teid huvitaks,
kuidas teistel läks.
Seekord oli Kukerpillide asemel, meile esinema tulnud folk rock bänd
Nikins Suns. Kuna see oli minu
esimene laivi kogemus
(kukerpillid välja arvata) oli see suht lahe. Pärast kodus nende plaati
kuulates, polnud see sugugi nii hea kui laval. Nemad, inspireeritud meist,
pritsisid ka publikut veega.
Pärast nende tunniajast etteastet, tuli ke$ha ja kehv muusika inc. kohale
ja, mingitest aukudest, roomasid kõik ülejäänud inimesed välja. Nikns
sunsi kontserdi ajal oli neid poole vähem, kui selle popmuusika seansi ajal,
mis kestis viieni. Seekord ei oodanud keegi mind pingil. Ma proovisin
tähti vaadata, aga päris külm oli, magama ei tahtnud ka veel minna ja
siis selgus, et pidin tegema ainsat, mida veel teha andis... Tantsima!
14.08
Viimane päev! Pärast hommikusööki lasti meil veel veidi võrkpalli mängida.
Päris tublisti mängisime, saime finaali, kus napilt kaotasime.
Köieveo finaal oli ka tol päeval,
kuid sellest me osa ei võtnud. Muu päev kulus autasustamisele. Me saime lipu
eest diplomi. Päris hea lipp oli. Pärast autasustamist, panime telgid kokku ja
läksime bussi, mis viis meid otse Tallinna.
Tallinnas otsustasime, et teeme veel ühe viimase koosistumise, enne kui me
lõplikult laiali läheme (me oleme seda terve suvi teinud). Lõpuks oli kohal
meid ainult käputäis (Mina, Kristofer, Kristi, Kadri, Elo, Kristo, Kerttu-Liis).
Me istusime räägu burgeri ees, nosisime burgerit. Automüra oli nii suur, et
tubase häälega rääkida ei saanud, palju meil öelda polnudki. Sellega lõppes
meie malevasuvi.
Markus
