Juulikuu esimene päev ehk võrkpall Stroomi rannas

Käisime uue kuu algust stroomi rannas tähistamas. Me otsustasime hakkata harjutama võrkpalli kokkutuleku jaoks. Ilm oli kehv. Terve päev sadas ja üpris halb oli mängida, aga see väga ei seganud. Asi läks vastikuks alles siis kui minul ja Kadril läks liiv silma nii, et mängida ei saanud ja pärast kahte tundi mängimist panime asjad kokku, võrgu kokku ja läksime mcDonaldisse sööma.

Kui Kristi seda kirjutaks, raporteeriks ta nõukogudeliidulise täpsusega mida me sõime ja mis meeleolu meil oli. Mina pole Kristi. Me käisime mcDonaldis söömas, see on kõik mida teil teada vaja on. 

Pärast seda me läksime koju haavu lakkuma ja riideid kuivatama. Kristil oli üpris täbar olukord. Kaks päeva enne oli tal 39 palavik ja nüüd istub ta rannas, vihmavarju all ja kirjutab blogi. Hiljem kurtis, et jalad on märjad ja ta peab arsti juurde minema. Sellega lõppes meie päev. 

Seda blogi värki võtavad mõned liiga tõsiselt. Kui keegi peaks lugema seda, siis palun öelge miks see teid huvitab ja kui teie motivatsioon on üllas ja pole perverssne, siis Heli annab teile kleepsu.

Markus

Malevasuve avamine

Täna 30.06 oli maleva avamine. Facebookis lubasid kõik suure suuga, et tulevad, aga kell 11, siis kui pidi kogunema, olid kohal ainult Claus, Liis, Kadri Ann, Elo, Kristofer ja Markus. 

Rongkäik pidi algama kell 12, kuid algas veidi hiljem, ei tea miks. Orkester ees ja malevlased järel kõndisime raekoja platsile, kus laulsime maleva hümni ja mõned vähetähtsad inimesed nagu meie Linnapea ja mingid rühmajuhid pidasid kõne. Esines ka bänd nimega revolver, ta mängis nirvana laule. Me veidi kuulasime, aga otsustasime minna kinopileteid ostma. Kinopiletid ostetud läksime aega parajaks tegema ning leppisime kokku, et kohtume kell 2, et Jürgenit ära saata. Osad meist paanitsesid, et ei jõua ja tulid sellepärast taksoga kohale. Nii palju me armastame oma rühma.

Kell oli 2 läbi, aga keda ei olnud, oli Jürgen. Ja siis ta tuli. Ja... läks uuesti ära. Lõpuks ta siiski saabus ja me saime anda talle lauta kaasa mälestuseks meist Saksa värvides pinal/puutsa, vahvleid ja "Japp" šokolaadi. Tegime grupikalli ja Jürgen lahkus bussi. Aga... ta tuli tagasi ja seisis veel u 10 minutit meie seltsis, ilmselgelt ei suutnud lahkuda meist. Jagasime näpunäiteid järgmise rühma kiusamise kohta, saime teada, miks Jürgen kiilakas on ja Jürgen ütles meile, et me oleme lahedad. Ja siis lehvitasime Jürgenile ja Jürgen lehvitas meile.

Buss läinud, tuhisesime üle tee bowlingusse ja veetsime seal mõnusa tunnikese. Kristofer demonstreeris uusi huvitavaid võtteid, ka Clausil oli põnev pikali pallijälgimistehnika. Ja kuna Kerttul ja Clausil oli kõht tühi tellisid nad friikaid, aga ilmselgelt söödi need lõpuks kamba peale ära. Kui tund aega mööda sai, seadsime sammud Basiiliku poole, et natuke korralikumat kõhutäit saada. Tee peal jäid meile silma ühed vaateaknal pesitsevad rohelised traksidega boxerid. Kõigile seostusid need koheselt Kristoferiga Basiilikus 2 XXL pitsat kinni pistnud, jooksime kinno, et mitte "Homse piiril" algust maha magada. Täitsa hea film oli. Ja siis oligi aeg lahku minna. 

Grupikalli tundus hea lõpp, aga Markus keeldus sellest. Nii et me tegime seda ilma temata. Kerttu ja Kristi küll püüdsid teda nurka ajada, aga Markus oli ootamatu kui miin ning pääses. Lõpuks siiski oli ta nõus andma personaalseid kallisid

Ja oligi kõik. Ülivinge päev oli!

Kristi & Markus.

..sest just nii ongi

Olge maitsvad te maasikad. Soovime teile palju päikest! 

Viimasel päeval võid sa ükskõik mida teha. Sa võid Jürgeni näo täis sodida, sest sul pole enam midagi kaotada" -Claus

Täna oli viimane malevapäev ja toimkonnas oli taas mina ja Kristi. 

Ärkamine võittis jälle veidi kauem aega kui võiks, aga mis seal ikka. Meie tööpäev oli nagu iga teine tööpäev, vihma sadas ning külm oli. Pärast tööpäeva hakati asju palavikulise kiirusega pakkima. Oli vaja terve kool korda teha ja oma asjad pakkida. Polnud palju aega seletada, lihtsalt hüppa bussi. Kuigi olime mingi pool tundi ajakavast maas jõudsime ikka kõigega valmis ja rongi peale. Minule meeldis väga lõputseremoonia, sest me võtsime oma emotsioonid kokku ja tegime seda sama ülesannet mida tutvudes tegime. Lõpetasime seal, kus alustasime, klišee aga hea.

Vaatamata sellele, et saab lõpuks koju, oli siiski kurb lahkuda. Sulevgi (tööandja) ütles, et nüüd, kui me oleme korjamise enam-vähem käppa saanud peame ära minema ning minu arust oleks veel üks nädal ka meie sõprussuhteid tugevdanud. Meie suureks sõbraks ja töökaaslaseks olnud Vihm oli ka lahkudes platsis, kuidas siis ilma temata saaks. Praegu on kell 1:11, olen üpris väsinud, kirjutan viimased read ja jään koos ülejäänu malevarühmaga sügavasse unne. Loodetavasti järgmine aasta kohtume taas malevas!

Markus 

Viimane õhtu Valgjärvel - päev nr 13

Tänasel päeval pidasime pulma. Päev algas abielu ettepanekuga - Kristo võttis julguse kokku ning tegi selle asja ära. :)

Edasi aga töötasime - maasikad ju vajasid korjamist. 

Tänase õhtu teema oli pulm. Pulm algas piduliku tseremooniaga, mis leidis aset rannas, mida saime kogu maleva jooksul kõigest kaks korda külastada, purdel. Muidugi ei puudunud valged õhupallid ning "roosid". 

Kogu tseremoonia viis läbi meie pastor Markus. Tegelikult oli meil igaühel mingi roll. Nii näiteks oli Elo Lõuna-Eesti nobedaim maasika korjaja, kellele meeldib punane värv ja jutustada maasikatest. Kristi oli aga hipi, kellele meeldis koguaeg valju häälega naerda. Kadri aga kandid vanaema rolli, kellel olid esimesed alzheimeri tõve sümptomid. Kreete oli aga islami usulane, kes iga täistund meka poole palvetas. Muidugi ei puudunud pulmast ka peiu ekspruut, kes oli ühtlasi ka endine Miss Estonia - seda rolli kandis Vici. Kadri Ann oli aga pruudi õde, kes sebis kõiki kutte. Liis aga muretses selle pärast, et pruutpaar ka lapse ikka saaks - tema oli pruudi sõbranna. Nastja oli hoolitsev peiu ema ning Elina pruudi ema. Karl aga kehastus kohalikuks talumeheks, kes eksis kuidagi pulma ära. Pulmast ei puudunud ka sõjaveteran Kristofer, kes koguaeg sõjast rääkis ning praegu teenis raha traktoristina. Andre aga oli viks ja viisakas ärimees. Ka peiul oli sõber, Claus, kes oli nohik. Jürgen aga oli suur Koit Toome fänn, kes teadis kõiki Koidu laule. Ka tema riietusstiil oli inspireeritud Koidust. Heli aga muretses oma pikkuse pärast, seepärast oli ta suure alaväärsuskompleksiga, mis oli tingitud tema pikkusest. 

Samuti toimusid põnevad mängud ja tradistioonilised pulma tegevused. 

Õhtu aga lõppes rahulikult - nimelt sai meie saalist "postkontor", kus igaühel oli oma ümbrik ehk postkast. Saime kõik üksteisele kirju kirjutada - öelda midagi ilusat koduteele kaasa. :)

12. Poissmeeste ja tüdrukute õhtu

Täna toimus tüdrukute ja poissmeeste õhtu nagu ikka pulmale eelneval õhtul kohane. Tänu vihmasele ilmale pidime kõik oma plaanid ümber tegema.

Nii tegid poisid oma tegemisi - veetsid enamus aega pinksi mängides ja niisama jutustades.

Tüdrukud aga tegid pruudile ajalehest kleiti, jutustasi ning pommitasid pruuti küsimustega peiu kohta. Seda kõike hubades küünaldega toas. Muidugi käis asja juurde ka väike limps ja šokolaad.

Üheteistkümnes päev- päike tuli taas Valgjärvele ja tüdrukute seast pruudi valimine

Täna hommikusteks äratajateks olid Liis-Anett ja Elina. Hommikusse mahtus nii venitamist, jooksmist kui ka natuke jõu trenni. Ilm tõotas soe tulevat,seega said kõik eriti positiivsete nägudega Atsi juurde sööma minna.

Söögiks oli mannapuder moosiga, võileivad ja erinevad joogid. Kõhud täis väntasime Sulevi juurde tööle.Tänaseks tööks oli algselt maasikate korjamine, hiljem lisandus ka sibulate rohimine.Väga heaks tegi selle töö, soodne ilm, mis võimaldas meil tunda,et endiselt on veel suvi. 4 tundi tööd tehtud, suundusime tagasi Atsi juurde sööma, kus meid ootas isuäratav klimbi-kana supp ja võrratud apelsinimaitseline tarretis vahukoorega. Siis suundusime kõik koos tööle tagasi, kus meid ootaski meie jaoks täiesti uus töö-sibulate rohimine. Kuidagi läks üheskoos tööd tehes aeg lausa ludinal ja nii me läksimegi peale kaht tundi tööd tagasi kooli. Kooli jõudes hakkas vaba aeg, seega see tähendas seda,et kõik said rahulikult puhata, kes läks pesema, kes magama või siis näiteks poisid arutasid meie õhtuse pruudi valimis konkurssi üle. Pärast vaba aega läksime viimast korda selle päeva jooksul Atsi juurde õhtust sööma. Söögiks olid kartulid, vorstikesed ja salat. Pärast sööki läksime tagasi kooli, kus hakkasid poisid ettevalmistuma pruudi valimis võistluseks. Tüdrukutel oli samaaegselt pinge ja närv juba sees. Varsti hakkaski võistlus pihta. Esimeseks katsumuseks oli käesurumine,seal näitasid meie tüdrukud, kui tugevad nad on ja tuli välja, et kõikidel oli rammu küllaga.

                                                  Finaalis võistlesid Kreete ja Kerttu-Liis




                                           
                         



Teiseks ülesandeks oli võimalikult ilusa välimusega ja hea maitsega võileiva tegemine. Laua peale anti
erinevaid koostisosi ja me pidime nendest 10 minutiga võileiva valmis tegema. Seejärel tulid poisid ja hääletasid,selle võileiva poolt, mis neile kõige rohkem meeldis.








                     

Kolmandaks hakkasid tüdrukud poistele massazi tegema. Tüdrukud käisid iga poisi juures 2 minutit,igale poisile anti teada, mis nr tüdruk teda hetkel maseerib ja hiljem otsustasid nad, kes on kõige parem
masöör

Neljandaks ülesandeks oli tüdrukutel ära arvata silmad kinni kelle ülakeha on see, mida nad katsuvad. Tuli välja meie maleva tüdrukud oskavad kehade järgi päris hästi inimest ära tunda.


Viiendaks pidid tüdrukud näitlema,et nad on naised,kes on suhtes mehega ja nad proovivad talle oma jutuga märku anda, et nad tahavad, et mees laskuks põlvele ja paluks neid naiseks.

Kuuendaks tegid tüdrukud läbi totaalse muutumise. Nad sisenesid üksteise järel saali ja seisid poiste ette poosi. Poisid hindasid nende muutust, kõnnakut ja poose.

Viimaseks ülesandeks oli tüdrukutel rattaketi peale panemine. Sellega said nad üsna hästi hakkama ning sellega oligi meie võistlus läbi.


Õhtu lõppes huvilistele õudusfilmi vaatamisega, seejärel jäid kõik üheskoos magama.















Elina ja Liis-Anett