Viimasel päeval võid sa ükskõik mida teha. Sa võid Jürgeni näo täis sodida, sest sul pole enam midagi kaotada" -Claus

Täna oli viimane malevapäev ja toimkonnas oli taas mina ja Kristi. 

Ärkamine võittis jälle veidi kauem aega kui võiks, aga mis seal ikka. Meie tööpäev oli nagu iga teine tööpäev, vihma sadas ning külm oli. Pärast tööpäeva hakati asju palavikulise kiirusega pakkima. Oli vaja terve kool korda teha ja oma asjad pakkida. Polnud palju aega seletada, lihtsalt hüppa bussi. Kuigi olime mingi pool tundi ajakavast maas jõudsime ikka kõigega valmis ja rongi peale. Minule meeldis väga lõputseremoonia, sest me võtsime oma emotsioonid kokku ja tegime seda sama ülesannet mida tutvudes tegime. Lõpetasime seal, kus alustasime, klišee aga hea.

Vaatamata sellele, et saab lõpuks koju, oli siiski kurb lahkuda. Sulevgi (tööandja) ütles, et nüüd, kui me oleme korjamise enam-vähem käppa saanud peame ära minema ning minu arust oleks veel üks nädal ka meie sõprussuhteid tugevdanud. Meie suureks sõbraks ja töökaaslaseks olnud Vihm oli ka lahkudes platsis, kuidas siis ilma temata saaks. Praegu on kell 1:11, olen üpris väsinud, kirjutan viimased read ja jään koos ülejäänu malevarühmaga sügavasse unne. Loodetavasti järgmine aasta kohtume taas malevas!

Markus